Esmaabi, ravi ja hooldus

Ainult puhas haav paraneb

Olmetraumade, nagu marrastuste, kriimustuste, lõikehaavade, rebimishaavade ja hammustuste esmaabi algab alati haava hoolikast puhastamisest.

• Haava põhjalik loputamine peatab veritsuse ning uhub haavast välja mustuse ja põletikku tekitavad mikroobid.
• Haava puhastamiseks suuremast mustusest sobib leige ja voolav kraanivesi.
• Matkale või reisile, kus kraanivett pole käepärast, tuleks apteegist kaasa osta spetsiaalne haavaloputuslahus.

Villid

Me kõik teame, kuidas mõnikord uute jalatsite kandmisel võivad tekkida villid. Villid ei pruugi põhjustada üksnes ärritust ja valu. Nende ravimata jätmisel võib kujuneda infektsioon ja omakorda põhjustada tõsisemaid tüsistusi.

• Kõige parem villide ravi on nende ennetamine. Kui märkad, et kingakand käib üles-alla, aseta kannale kaitseks spetsiaalne side või plaaster, et polsterdada ja kaitsta kanda hõõrdumise eest.
• Kui vill on juba tekkinud, puhasta seda piirkonda hoolikalt, et ära hoida põletiku teket. Puhastamiseks kasuta antiseptilist lahust. Seejärel aseta villile spetsiaalne pehme haavapadjaga plaaster.

Marrastus

Marrastused on levinud vigastused, mis tekivad harilikult kõvale pinnale kukkumisel, kuna hõõrdumine koorib naha pindmised kihid maha. Jalgratturid nimetavad kukkumisel saadud marrastusi sageli „asfaldilööbeks“. Jalgrattaõnnetused võivad põhjustada ka valulikke ja raskeid traumahaavu, enamik marrastusi on siiski pindmised kriimustused, mis ei ulatu pärisnahani (sügavamal paiknev nahakiht) ega põhjusta suurt verejooksu.

Ehkki marrastuse puhul on verejooks sageli väike või puudub, võib see siiski põhjustada suurt valu, kuna kahjustatud on suur hulk närvilõpmeid. Kuna marrastused infitseeruvad kergesti, tuleks esmalt kogu piirkond põhjalikult puhastada, et eemaldada mustus ja kahjustatud koed.

Marrastuste ravi seisneb haava puhastamises suuremast mustusest neutraalse seebi ja voolava kraaniveega ning seejärel antiseptilise haavaspreiga. Haava sidumiseks sobib hästi silikooniga kaetud imav side, mis kinnitub õrnalt haavale ega põhjusta sidemevahetusel valu. Sellist sidet saab haavale jätta kuni seitsmeks päevaks. Infektsiooni vältimiseks on oluline teada, kas oled teetanuse vastu vaktsineeritud. Kui Sa ei mäleta täpselt, millal Sind viimati teetanuse vastu vaktsineeriti või Su viimasest kaitsesüstist on möödas üle 10 aasta, pöördu arsti poole.

Sõrmevigastus

Sõrmevigastusi tuleb ette sageli ja need ulatuvad väiksematest sisselõigetest ja kriimustustest kuni tõsiste luude, kõõluste ja sidemete vigastusteni. Kui raskeid sõrmevigastusi õigesti ei ravita, võib see põhjustada püsivat deformatsiooni ja vähendada sõrme liikuvust.

Tavalised sõrmevigastuste liigid on rebimishaavad (sh sellised, kus osa nahka on täiesti ära rebitud), sõrme äralõikamine, küünetraumad, luumurrud, sidemete, kõõluste ja närvide vigastused.

• Peata sõrmevigastuse korral verejooks vähemalt mõned minutid kestva otsese püsiva survega vigastuskohale. Tõsta käsi südame piirkonnast kõrgemale, et aeglustada verejooksu.
• Eemalda haavast mustus ja võõrkehad, välja arvatud võõrkehad, mis on sügaval või tugevasti kinni. Hoia kätt mõned minutid voolava kraanivee all, mustuse eemaldamiseks võib vajadusel seda puhta lapiga kergelt pühkida. Seejärel puhasta haav alati antiseptilise vahendiga.

Kui sõrm on nähtavalt deformeerunud, valus, paistes, katki, sügava sisselõikega, pöördu kiiresti arsti poole. Väiksemate pindmiste sõrmevigastuste korral (sisselõiked ja kriimustused) kata haav alati plaastri või sidemega, soovitatavalt spetsiaalse sõrmesidemega.

Armiravi võimalustest

Nahk on keha kõige suurem ja tähtsam organ, mis kaitseb organismi välistegurite eest (soojus, valgus, vigastused, infektsioonid), reguleerib kehatemperatuuri, hoiustab vett ja rasvu, aitab vältida veekadu ning on ka kompimismeele tundlik tööriist. 

Arm nahal on asi, mis enamikku inimestest ei häiri. Palju sõltub muidugi kohast, kus arm paikneb. Kui teil on arme, mida sooviksite peitmise asemel ravida, siis see artikkel on teie jaoks. 

Juba tekkinud armi pole võimalik täielikult ära kaotada, kuid on meetodeid, millega saab vähendada armi mõõtmeid ja märgatavust.

Põletus-, trauma- või operatsioonihaava paranemine ei lõpe veel haava kokkukasvamisega. Pärast sulgumist hakkab haavaarm küpsema ja see protsess kestab umbes kuuest kuust aastani. Selle aja vältel saab armi kujunemist soodsas suunas mõjutada. Õnnestunud armistumisest annab tunnistust elastne ja lame, nahapinnaga tasa olev kahvaturoosa ning märkamatu arm. Häiritud armistumine seevastu tekitab liigse koega paksu ja tavapärasest palju tumedama armi. 

Mis on arm?

• Arm on osa naha paranemisprotsessist. See tekib siis, kui pealisnahk (epidermis) ja pärisnahk (dermis) saavad sügavalt kahjustada. Mida hullem on kahjustus, seda suurem arm jääb. Enamik arme on nahaga samal tasapinnal ja jätavad heleda armi vigastust meenutama. 

Milliseid armi tüüpe on olemas?

• Keloidarmid on tihedakoelised ja punakaslillad armid, mille korral nahapinnast kõrgem kude ulatub üle esialgse haava piiri ning kipub aja jooksul nahakahjustuse kohast ka kaugemale levima. See on arm, mida saab ennetada mitmete erinevate meetoditega. Nt silikoonplaastri kasutamise või kompressioonraviga.
• Atroofilised armid on õhukesed ja madalad ning muutuvad tasapisi heledamaks ja vähem märgatavaks.
• Kontraktuuri armid tekivad kõige sagedamini põletushaavadele. Kontraktuurid tihendavad nahka ja võivad tekitada liigutamispiirangut antud piirkonnas. Armi kontraktuur võib olla sügav, mõjutades ka nahaaluseid lihaseid ja närve. 
• Hüpertroofilised armid on tihedakoelised, silmatorkavad, punakasroosad ja nahapinnast kõrgemad armid, mis jäävad esialgsetesse piiridesse ning võivad aegamööda ka märkamatumaks muutuda.
• Akne armid ehk nn jääkild-tüüpi armid on nahapinnast madalamad, tekivad nahahaiguste (akne) mõjul ning jäävad aastatega heledamaks. Akne arme on erinevat tüüpi, sügavatest jääkild-armidest kuni lainete taoliste armideni. Ravi olenebki sellest, millise armiga tegu.
• Venitusarmid ehk striiad on naha sügavamas kihis – pärisnahas ehk dermis – paiknevad armid, mis tekivad kollageenkiudude liigsest venitusest ja nende rebenemisest.

Kes peaksid olema eriti tähelepanelikud?

Inetu armi tekkerisk on kõige suurem lastel ja noortel täiskasvanutel, sest nende keha toodab rohkem kollageeni. Teiseks riskigrupiks on loomult tumedama nahatooniga inimesed. Päikest ja solaariumi tuleks värske armi korral aga kõigil vältida.

Millised on kaasaegsed armiravi võimalused?

Tänapäeval on armide ennetamiseks, ravimiseks ja katmiseks mitmeid erinevaid meetodeid.
Enamlevinud armiraviks on ennetavad ja armi küpsemisele kaasa aitavad kreemid ja geelid, mida on võimalik soetada apteegist. 

• Kreemid, geelid, silikoonplaastrid. 

Eelnimetatud tooteid saab kasutada selliste armide raviks, mis on põhjustatud põletus-, trauma- või operatsioonihaavadest. Kui olete käinud plastikakirurgias, siis oskab kindlasti ka teenusepakkuja soovitada, kuidas parimat tulemust saavutada. Mõned armid võivad olla ka sügelevad ja väga tundlikud, sel juhul tasub küsida ka nõu dermatoloogi käest, kuna taoliste armide raviks võib arst soovitada lisaks suukaudseid antihistamiine, kompressioonravi või silikoonplaastreid, mis aitavad parandada ja ennetada armi teket.

• Kirurgiline eemaldamine või ravi. 

Sügavat armi saab ravida mitmel moel, olenevalt sellest, kuidas arm on tekkinud. Kirurgilisi võimalusi on mitmeid, näiteks naha siirdamine ja laser-eemaldus. Naha siirdamisel kasutatakse enamasti nahka, mis on võetud mujalt patsiendi enda kehalt, kuid võimalik on kasutada ka doonornahka. Enamasti tehakse siirdamisi põletushaavadele. Samuti aitab kirurgiline abi selgitada, mis on armikahjutuse sügavam põhjus. 

Kui teie arm on tekkinud pärast operatsiooni, siis tasub oodata vähemalt aasta, enne kui mõelda kirurgilisele eemaldamisele. Enamik arme hajub ja muutub aja jooksul vähemmärgatavaks.  

• Süsted

Arst võib kasutada raviks ka ainult süste. Näiteks saab süstidega ravida arme, mis on nahapinnast kõrgemal (keloidarmid, hüpertroofsed armid). Samuti saab kasutada steroidsüste, kas siis ühekordse meetodina või muude raviviisidega koos. Kasutatakse ka kollageenisüste või n-ö täitesüste, eriti auklike armide puhul, kuigi tulemus ei pruugi olla püsiv.

• Peitekreemid ehk kamuflaaž (make-up) 

Veekindel peitekreem sobib igale nahatüübile. Veresoonte, pigmendilaikude, sünnimärkide, tätoveeringute jms peitmiseks. Väga hästi kattev ja suurepäraselt püsiv, seda ka kõrge välistemperatuuri korral. Kui kanda peitekreemi peale fikseerimispuudrit, muutub meik vee- ja hõõrumiskindlaks. Sobib inimestele, keda erinevad armiravi võimalused pole aidanud või kellel on nahaga muid probleeme, mida soovitakse varjata.

Kasutatud kirjandus

Meditsiinisõnastik (elektrooniline), otsingusõnad „nahk“, „arm“

NAHK, TEMA EHITUS JA FUNKTSIOON

http://vita.ee/teenus/nahaarst/nahk-tema-ehitus-ja-funktsioon/

Askina® Scar Repair

https://www.bbraun.com/en/products/b1/askina-scar-repair.html

NHS, Treatment – Scars

https://www.nhs.uk/conditions/scars/treatment/

Web MD

https://www.webmd.com/beauty/cosmetic-procedures-scars#2

Teraapiakliinik

https://www.teraapiakliinik.ee/armiravi/

Renaissance Clinique

https://www.renaissanceclinique.com/en/laser-cosmetic-dermatology/scar-removal/

Haava puhastamiseks ära kasuta viina, piiritust ega vesinikku. Miks?

Kuula lähemalt podcastist.

Külmumus (lad. congelatio)

Talverõõmude nautimine toimub meie maal enamasti miinuskraadide juures. Seepärast tasub üle korrata tuntud tõed ja tarkused, et külmakahjustusi vältida.

Külmumus on kudede kahjustus, mille põhjuseks on madal temperatuur. Nahk hakkab külmuma temperatuuril -2 °C, kuid tuule lisandudes ka kõrgema temperatuuri korral ja ka kiiremini kui tuulevaikse ilma korral. Lisaks võib külmumusega kaasneda üldine alajahtumine.

Püsiva temperatuuri säilitamiseks peab organism suutma soojuse tootmist reguleerida. Soojakadu tekib seejuures erinevatel viisidel ja põhjustel. Külmetamisel väheneb vere juurdevool jalgadesse ja kätesse, mistõttu kõige kergemini külmuvad sõrmed, varbad, põsed, nina ja kõrvad.

Külmumise tunnused:

• Nahal on tunda torkeid ja vahel valu.
• Nahk muutub valkjaks, külmumiskoht tundub katsumisel kõvana.
• Vähehaaval kaotab nahk tundlikkuse ja kui esines valu, siis see kaob, võivad tekkida villid.
• Külmumine võib tekkida ka märkamatult, ilma nimetamisväärsete tunnusteta.

Esimese ja teise astme külmakahjustuste korral on nahk valge ning neid kudesid saab veel päästa. Kui lokaalselt külmunud nahk muutub aga lillakas-siniseks, on tegemist kolmanda astmega, mille puhul kehaosa tavaliselt amputeeritakse. Lokaalne külmumine on väga salakaval trauma, sest inimene saab selle tõsidusest aru alles jäseme sulamisel.

Tegutsemine külmumise korral:

• Soojenda külmunud piirkonda, näiteks pannes sellele sooja käe.
• Soojendada võib ka vesivannis (käsi, jalgu), milles olev vesi ei ole kuumem kui +37 °C.
• Jätka soojendamist, kuni taastub normaalne nahavärv ja naha tundlikkus.
• Kaitse soojendatud kohta kuivade riietega.
• Ära hõõru külmunud piirkonda – see võib põhjustada vigastusi.
• Vajaduse korral toimeta kannatanu haiglasse.

Sügava külmumise korral kahjustuvad lisaks nahale ka nahaalused koed, nahk kattub villidega ja muutub lillakas-punaseks.

Tegutsemine sügava külmumise korral:

• Kaitse külmunud kehaosa külma eest.
• Tee külmunud kehaosale puhas side, kaitse soojusekao eest ja vii kannatanu haiglasse. Külmunud jalg võib kergesti vigastuda, seetõttu ei tohi lasta kannatanul käia.
• Teadvusel olevale kannatanule anna juua sooja magusat vedelikku, mitte alkoholi.
• Sügava külmumise korral vajab kannatanu kiiret arstiabi. Kontrolli kannatanu üldseisundit; lisaks kohalikule külmumisele võib teda ohustada ka vaegsoojumus ehk kehatemperatuuri alanemine.

Kuidas külmunud koht üles soojendada?

Lokaalse külmumise korral võib asetada külmunud kohad sooja vette (just sooja, mitte kuuma – vesi peaks olema umbes +20…+37 °C kraadi), tehes näiteks jala- või kätevanni. Kui inimest ei ole võimalik sooja tuppa viia või veevanni teha, tuleks talle teha kohev ja sooja säilitav side. See tähendab, et külmunud käe puhul tuleb eraldada koheva sidemega sõrmed, nii soojenevad need ohutult. Otse tulise vee, ahju või muu soojusallika vastu külmunud kohta panna ei tohi, sest nahk on tundetu ja nii on põletuse oht suur, ka on järsk sulatamine kudedele ohtlik.

Kannatanu tuleb viia sooja kohta või katta termolinaga

Üldise alajahtumise puhul tuleb patsient toimetada sooja kohta või katta ta kiiresti termolinaga. Oluline on kannatanu viimine tuulevarju, et vältida edasist külmumist. Liigutused peaksid olema rahulikud ja aeglased. Nii lokaalse kui üldise külmumise korral ei tohi kannatanu nahka hõõruda! Hõõrumine võib tekitada lisakahju ning teha kannatanule haiget. Kui kannatanu on teadvusel, siis võib talle anda juua sooja magusat vedelikku, kuid kindlasti ei tohiks ta suitsetada ega alkoholi juua. Ka külmunud kohtadele toetumine ei ole soovitatav.

Külmumuse esmaabi:

• Toimetage kannatanu sooja ruumi, vabastage kahjustatud kehaosa riietest ja jalanõudest ning katke keha soojalt.
• Soojendage kahjustatud kehaosa +20…+37 °C vees 20…40 minuti jooksul. Jälgige, et vesi ei jahtuks.
• Avage selge sisuga villid (vaja on vältida villisisu imendumist).
• Jätke hemorraagilise sisuga villid (verivillid) terveks (kõrge haavanakkuse risk!).
• Vajalik on teetanuse profülaktika.

Külmumuse ravi:

• Kudede soojendamine.
• Lokaalne haavaravi.
• Valuvaigistid ja vajadusel antibiootikumid (arsti poolt määratud).
• Asetage jäse kõrgemale, vajadusel immobiliseerige ehk lahastage.
• Haiglaravi, kuni turse alaneb.
• Vesiravi (massaaživann).
• Keelatud on suitsetamine!

Esimese ja teise astme külmumuse korral paranevad haavad analoogselt põletushaavadele konservatiivse raviga.

Kolmanda astme haav vajab nahaplastikat.

Neljanda astme külmumine võib lõppeda jäseme amputeerimisega.

Veenilaiendid. Ennetamine ja ravi. Miks?

Evo Kaha, üldkirurg-fleboloog

Veenilaiendid – haigus, mitte kosmeetiline probleem.

Kas oled märganud, et su jalad on muutunud? Nad väsivad kiiresti ja valutavad, tunned raskust – jalad oleksid nagu pakud. Õhtuti võivad häirida krambid sääremarjas või mujal ajajäsemes, jalad on tursunud. Pärast pikka seismist või istumist, eriti soojade ilmadega, võivad jalad sügeleda ja tunned rõhumist. Võib-olla jätad need kaebused tähelepanuta, kuna su sugulastel ja tuttavatel on samad mured. Veenilaiendid ei ole kosmeetiline probleem, vaid haigus, mille puhul tuleb kiiresti tegutseda ning arsti poole pöörduda, sest me kõik ihkame kauneid jalgu.

Meil on kombeks käia kord aastas hambaarsti juures, et hambaid kontrollida. Samasuguse hoole ja tähelepanuga võiks suhtuda ka oma jalgadesse. Visiit arsti juurde pole kindlasti liigne, sest rõõmustav on ju kuulda, et oled terve.

Varikoos ehk veenilaiendid.

Veenilaiendeid on kolme tüüpi: intradermaalsed ehk nahasisesesed peened veenilaiendid, subtermaalsed ehk nahaalused veidi suuremad veenilaiendid, põhitüve varikoos.

Varikoosiks ehk veenilaienditeks nimetatakse laienenud veene, mis kõige sagedamini esinevad jalasäärtel ja reitel. Veenilaiendid võivad olla piiritletud või ulatuslikumad, enamasti moodustavad need viinamarjakobara taolisi komusid ja vääte.

Veenilaiendeid esineb 10 – 20% maailma rahvastikust. Sõltumata vanusest on ohustatud nii mehed (10-15%) kui ka naised (20-25%). Sagedamini esineb veenilaiendeid siiski naistel, sest soodustavateks teguriteks on nii ealised muutused kui ka rasedus.

Kuidas tekivad alajäsemete veenilaiendid ehk varikoos?

Veeniseinad kaotavad elastsust ja samal ajal laieneb veen hüdrostaatilise rõhu toimel. Algul muutub veen looklevaks ning hiljem tekivad kotjad muutused. Mille tagajärjel ei sulge veeniklapid enam veenivalendikku ning venoosse verevoolu tagasivool on häiritud.

Rahvasuus teatakse neid ka kui krampsooni, veenikomusid ja vaarikseid.

Kuidas ära tunda veenilaienditele viitavaid sümptomeid?

Vaevused ehk algsümptomid, mis võivad esineda alajäsemete veenilaiendite korral:

• väsimus, valu ja raskustunne jalgades (leevenduvad lamades ja liikudes);
• krambid sääremarjas või mujal alajäsemes (tavaliselt õhtuti ja öösel);
• hoovalud;
• tursed säärtel;
• „sipelgate jooks“ jalgadel;
• sügelus ja rõhumistunne puudulike ühendusveenide kohal.

Kaebused esinevad tööpäeva lõpul, pärast pikka istumist või seismist, eriti soojade ilmadega.

Kui veenilaiendeid ei ravita…

Veenilaiendid põhjustavad verevoolu aeglustumist, mille tagajärjel võib tekkida veenipõletik (flebiit) ja kaasneda veenitromboos. Järjest suurenevad tursed ning verevarustuse häired võivad tekitada varikoosseid haavandeid. Oluline ohumärk on nahamuutused: sääre alumise kolmandiku nahk tiheneb, kaotab elastsuse, muutub läikivaks, kuivaks, vigastub kergesti ning sidekoe vohamise tõttu nahaalune rasvkude peaaegu kaob.

Veenilaiendite teket soodustavad:

• pärilik eelsoodumus – geneetiliselt päritud sidekoe nõrkus;
• hormonaalsed muutused (rasedusaegsed hormonaalsed muutused, loote mehaaniline surve väikese vaagna veresoontele, puberteet, menopaus);
• kontratseptiivid ehk rasestumisvastased pillid, plaastrid jm;
• krooniline kõhukinnisus;
• raske füüsiline töö (kanna töö ajal tugikorsetti ning tõsta raskusi õigesti);
• kehakaalu tõus ja vähene füüsiline koormus;
• jalgade pikaajaline sundasend – tegevused, mille käigus tuleb üle tunni aja järjest istuda või seista (nt. müüjad, juuksurid), istuv eluviis ja jalgade sundasend (autojuhid);
• kõrgete kontsadega jalatsite kandmine (õige on 2,5 – 4 cm);
• liigne kuumus – tundide viisi päevitamine, kuum vann või kompress, tugev leil, infrapunaprotseduurid, epilatsioon kuuma vahaga;
• veenipõletiku ägenemist soodustavad kuum dušš ja kuum saunalava.

Raskemad veenilaiendite tüsistused

1. Flebiit ehk veenipõletik
2. Troofiline haavand
3. Verejooks

HOIA VEENE!

1. Liikumine ehk pump tööle

Jalal on kolm veenisüsteemi: pindmised veenid, süvaveenid ja ühendusveenid, mis ühendavad pindmist ja süvasüsteemi.

• Paranda võimlemisharjutustega säärelihaspumba töövõimet, sest kui see on pidevalt tööta, arenevadki ajapikku välja põhjused, mis viivad veenilaiendite tekkeni! Kui aga veenilaiendid on juba olemas, siis suurenevad need veelgi.
• Liigu mõõdukalt: jaluta, sõida jalgrattaga, tee kepikõndi, uju; talvel eelista murdmaasuusatamist.
• Tegele vesiraviga: võimle vees, uju. Duši all suuna jalgadele jaheda veega juga suunaga alt üles.

2. Asendravi

• Tühjenda veene, hoides jalgu sageli üleval, umbes 15 cm kõrgemal kui süda, päeval näiteks toolil või laual.
• Pikemat aega ühel kohal, näiteks poes järjekorras seistes tee paigalsamme, vaheta asendid ja tõsta jalg kõrgemale, näiteks ostukäru alläärele.
• Kui oled pidevalt jalgadel, lähed pikale auto- või lennureisile, kanna tugisukki ning tee sageli võimlemis- ja lõdvestusharjutusi. Võimlemisharjutusi tehes kanna retuuse.
• Ööseks pane madratsi alla padi, et tõsta jalutsi kõrgust.

3. Rasvumise ravi

• Hoia kehakaal normis.
• Söö vaheldusrikkalt ja tervislikult, ära unusta valgu- ja vitamiinirikast toitu.
• Anna kehale piisavalt füüsilist koormust ning vaimule puhkust, et vältida stressi.

4. Rõivastus

• Väldi pigistavaid sokke ja rõivaid.
• Hoidu paindumatu tallaga jalatsitest ja kõrgetest kontsadest.

5. Soojusregulatsioon

• Väldi kuumust, ka kuumakümblust
• Soovitatav on end iga päev jaheda duši all paar korda jahutada.

6. Rõhksukad, -põlvikud ja -sukkpüksid

Elastsed tugisukad parandavad venoosset verevarustust. Sukkpükste surve on tugevam pahkluu piirkonnas ja väiksem reieosal. See aitab suunata verd südame poole ja hoiab ära vere kogunemise veenidesse. Tugisukad peavad olema täpselt parajad. Surve jalgadele peab olema tuntav, kuid sukad ei tohi pigistada.

Veenilaiendite ravi

Konservatiivne ravi – kanna tugisukki, võimalusel hoia jalad üleval ja tee kindlasti iga päev harjutusi jalgadele. Kasuta regulaarselt paikseid venoaktiivseid geele, mis aitavad leevendada valu, põletikku ja turset.

Skleroseerimine – veenidesse süstitakse ainet, mis tekitab veeniseinas steriilse põletiku, mille tulemusena kleepuvad veeniseinad kokku.

Operatsioon – eemaldatakse nahaalused veenilaiendid. Kui veenilaiendid on eemaldatud, hakkav veri voolama läbi tervete veenide.

Skleroteraapia

Skleroteraapiat kasutatakse nahasiseste ja -aluste veenilaiendite raviks juba alates 1930. aastast. Skleroseeriv aine süstitakse veresoonde väga peenikese nõela abil.

Igal raviseansil süstitakse mitmeid veresooni. Kuna nõelad on väga peenikesed, on patsiendil vaid pisut ebamugav tunne: süsted võivad tunduda sipelga või sääse hammustusena. Esimese ja teise raviseansi vahe on tavaliselt 7-14 päeva, kolmas tehakse vajadusel kuu aja pärast.

Pärast ravi on vaja kanda spetsiaalseid kompressioonsukki, mis aitavad kahjustatud veene kinni suruda. Ravisukka tuleb kanda nädal pärast skleroseerimist või ka kauem, sõltuvalt skleroseeritud veeni suurusest. Kompressiooni ajast on väga oluline kinni pidada, et tagada head ravitulemust. Ravisukk peab alati katma labajalga nii palju kui võimalik, et ära hoida jala turset. Kompressioon vähendab ka verevalumite ja pigmentatsiooni teket, samuti raviseansside arvu, süvaveenide tromboosi riski ning uute veenilaiendite tekke võimalust. Sukk tuleb hoida pidevalt jala ümber, mitte lasta sel edasi-tagasi liikuda.

Pärast skleroseerimist esineda võivad sümptomid

1. Verevalumid süste kohal. Need kaovad mõne nädalaga ja on arvatavasti tingitud veresoonte seina nõrkusest. Skleroseeritud veeni peetunud vere tõttu võivad veenid olla esimestel ravijärgsetel nädalatel nähtavad – see on ühtlasi ravi varajane efektiivsuse näitaja.
2. Valu jalas esimestel päevadel. Valuvaigistina võib kasutada ibuprofeeni või paratsetamooli. Valu leevendab ka jalutamine.
3. Veresoone seina põletik (flebiit). See on ravitud veresoone põletik, mille puhul tekivad veresoonel valulikud muhud. Põletik on tingitud skleroseeriva aine reaktsioonist veresoone seinale ja vere peetumisest veresoonde. Abi saab kompressioonist, regulaarsest käimisest, spetsiaalsete savide või kreemidega määrimisest. Muhud kaovad mõne kuu jooksul.

Skleroteraapia võimalikud tüsistused

1. Pärast ravi võivad nahale ilmuda pruunid laigud. Pigmenti teke on tõenäolisem patsientidel, kellel on ravitud suuremaid veene nõiu kellel on palju verevalumeid.
2. Väikeste veresoonte võrgustiku teke. Süstimise piirkonnas või suuremate veresoonte kohal, eelkõige reitel, võib kujuneda peenikeste punaste veresoonte võrgustik. Enamik sooni kaob ise, osa vajab süstimist, kuid mõned võivad ka püsima jääda. Veresoonte teke on tavalisem patsientidel, kellel on ulatuslikud pinnapealsed veenid, süvaveeni probleemid, geneetiline eelsoodumus pindmiste veenilaiendite tekkeks, ülekaal ja nõrk lihastoonus.
3. Väga harva võivad kahe nädala jooksul pärast süste tekkida väikesed valulikud haavandid. See on tingitud lahuse tungimisest ümbritsevasse nahka, kuid mõnikord ka ebanormaalsete ühenduste tekkimisest arterite ja veenide vahel. Haavandid on tavalisemad patsientidel, kes suitsetavad. Haavandid paranevad aeglaselt ja võivad jätta väikse kahvatu armi.
4. Allergilised reaktsioonid. Ehkki allergilised reaktsioonid on harvad (1 : 5000), võivad need olla tõsised ja vajavad viivitamatut ravi. Väike lööve ei vaja erilist ravi, kuid selle ilmnemisest peaks teavitama oma arsti.
5. Süvaveenitromboos. Süvaveenitromboos võib tekkida, kui ei peeta kinni igapäevasest jalutamisest ja ei kanta kompressioonsukki.
6. Arterisisene süst. See on väga harva esinev komplikatsioon, mille tagajärjel võivad kahjustuda lihased ja nahk.

Skleroteraapial ei ole teada pikaajalisi kõrvaltoimeid. Veenilaiendid, mida on skleroteraapiaga ravitud, ei teki uuesti. Skleroteraapia ei ravi veeniseina nõrkust, mistõttu võivad aja jooksul kujuneda uued veenilaiendid. 

Elektrostimulatsioon

Krooniliste haavanditega patsiendid kannatavad vaikselt ebamugavustunnet ja valu ning jäävad sageli töölt ära koju, kuna haigus ei lase elada tavapärast elu. Kahjuks on krooniliste haavandite esinemissagedus Euroopas kasvuteel. Põhjus pole teada, kuid selge on üks: umbes pooled kroonilistest haavanditest ja kümnendik ägedatest haavadest ei parane esimese 12 kuuga ning sellega kaasnevad suured ravikulud.

Oluliseks haavandi paranemishäire põhjuseks on valu või valuhirm, mis ei lase haigel täita arsti juhiseid või taluda kompressioonravi. Samuti võib õel osutuda võimatuks viia läbi kirurgilist haavapõhja puhastust ja nõuetekohast sidumist, kui valu ei suudeta piisavalt vaigistada. Haavavalu leevendamine parandab vastukaaluks enesetunnet ja protseduuritaluvust ning suureneb patsiendi motivatsioon raviprotsessis osaleda. Lisaks tavapärastele valuvaigistitele on haiglameditsiinis haavavalu vaigistatud elektrostimulatsiooniga, mis toimib üheaegselt nii valu vaigistavalt kui haava paranemist ergutavalt.
Esmakordselt on võimalik haava elektrostimulatsiooni läbi viia koduse ravina. Selleks mõeldud innovatiivne elektrostimulatsioonravi aparaat Accel-Heal Solo tuli Eestis müügile 2023. aasta algul ning eriarsti (üldkirurg, ortopeed, veresoontekirurg või plastikakirurg) retseptiga on sellel ka Tervisekassa meditsiiniseadmetele kehtiv soodustus.

Oleme Haavakliinikus viimaste aastate jooksul seadet heade tulemustega kasutatud.

Accel-Heal Solo eelprogrammeeritud seadmega viiakse läbi 12-päevane ravikuur. Seadme paigaldamine ja kasutamine on lihtne. See sobib koduseks raviks ega piira patsiendi sotsiaalseid tegevusi, mis tähendab, et kodusel ravil olev patsient saab seadet kanda ka väljaspool kodu viibides. Accel-Heal Solo seadet võib kasutada koos erinevate haavasidemete ja kompressioonraviga. Ravi on subsensoorne (ei ole meeltega tajutav) ning selle kasutamine on ohutu.

Accel-Heal Solo leevendab haavavalu, vaigistab põletikuprotsessi, stimuleerib haava paranemist, parandab patsiendi elukvaliteeti ja kompressioonravi taluvust. Accel-Heal Solo elektrostimulatsiooniseadet soovitatakse raskesti paraneva haavandiga patsiendile, kelle puhul ei ole adekvaatne kompressioonravi ega paikne haavaravi andnud piisavat efekti, lisaraviks elektristimulatsioonil põhinevat haavaraviseadet.

Kliinilistes uuringutes vähenes 12-päevase ravikuuri tulemusena haavavalu 83% patsientidest. 20 nädalaga paranes üle 80% haavadest, millel seadet kasutati ning mis seni polnud paranenud (Turner N, Ovens L. The results of a clinical evaluation of Accel-Heal electroceutical treatment in a large NHS Trust. Wounds UK 2017; 13(4):92-99). https://www.accelheal.com/case-studies/

Accel-Heal Solo piirhind (sisaldab 22% km) on 298,80 €, sellest 90% tasub ravikindlustatud patsiendile Tervisekassa.

Eesti Haigekassa meditsiiniseadmete loetelu ja meditsiiniseadme eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord: https://www.riigiteataja.ee/akt/115122022003

Loe täpsemalt tingimuste kohta:
§ 63. Automatiseeritud elektristimulatsioonil põhinev haavaraviseade